Huvi spordi vastu kasvab Eestis, aasta aastalt. Sellega seoses on tunduvalt sagenenud sportides saadud vigastuste hulk. Teipimine on üks tähtsamaid vigastusejärgse preventsiooni võtteid tänapäeva sporditraumatoloogias. Teipimist on rakendatud tippspordis juba üle 50 aasta. Jalgpallis, kus vigastusi esineb palju, kasutatakse teipimist tihti. Kõige sagedamini teibitakse hüppeliigest ja sõrme- ning randmeliigest.

Teipimise eesmärgid:

• Toestada vigastuse tagajärjel nõrgenenud kehapiirkonda, et vältida kordusvigastuste teket.
• Anda vigastatule kindlustunne
• Võimaldada sportlasel asuda treenima enne vigastuse täielikku paranemist, mil on suur oht vigastatud piirkonda uuesti traumeerida.
• Vigastatud sportlase siht on treeningute juurdevõimalikult ruttu tagasi pöörduda – korrektse vigastusjärgse teipimise abil on tänapäeval võimalik seda teha.

Teipimist ei tohi kunagi kasutada ägeda trauma ajal, st esimese kahe nädala jooksul pärast vigastuse saamist. See on aeg, kui vigastatud piirkond vajab korralikku ravi, mille aluseks on selle piirkonna puhkus.

Väga tihti kaasneb ägeda traumaga vigastatud piirkonna turse. See võib olla väike, mõõdukas või suur. Ükskõik milline turse ka ei oleks, ei tohi selle puhul teipi kasutada. Teip häirib vereringet ja võib aeglustada taastumisprotsessi. Teipimist võib kasutada siis, kui turset enam vigastatud piirkonnas ei ole.

Enne teipimist peab olema toimunud arstipoolne vigastatud piirkonna uuring ja õige diagnoosi panek. Loa teipimise alustamiseks annab ainult arst.  Kui arst on andnud loa teipimise kasutamiseks, siis peaks seda tegema 3-4 kuu jooksul pärast vigastuse saamist. Kauem ei ole enam soovitatav, kuna eelnevalt vigastatud piirkond harjub teibiga ära ja võibki jääda keha nõrgaks kohaks. Paralleelselt teipimisega tuleb teha spetsiaalseid harjutusi vigastatud kehaosa tugevdamiseks.

Teip tuleb kohe eemaldada, kui esinevad järgmised tüsistused:

• Tugev valu teibitavas piirkonnas
• Turese teibitavas piirkonnas
• Nahk on vigastatud piirkonnas teipimise järel muutunud valgeks või sinakaks
• Tuimus või sügelusnahal pärast teipimist vigastatud piirkonnas

Teipi võib kasutada otse naha peal maksimaalselt ainult 3-4 tundi. Selleks, et naha reaktsiooni vähendada asetatakse teibi alla spetsiaalne side (lint), sideme olemasolul võib teipi vigastatud piirkonnas ka kauem hoida.

Teipimine nõuab selle tegijalt suurt kogemust. Seda ei saa teha sportlane ise, ta peab paluma professionaali abi

Soovitused teipimiseks:

• Enne teipimist vigastatud piirkonna nahk pestakse ja raseeritakse
• Kui kasutatakse teibi all spetsiaalset sidet, siis pole nahakarvu raseerida
• Kui teibitavas piirkonnas on nahavigastusi, siis ei tohi teipida ennem, kui vigastused on terveks ravitud
• Volte teipimisel jääda ei tohi
• Teibilindi pinge peab olema sobiv, mitte liiga lõtv ega liiga pingul.

 Täpsustus: Sporditeip ja Kinesiotape on kaks erinevat tepi, mis baseeruvad erinevatel põhimõtetel

• Kinesiotape’i efektiivsus seisneb neuroloogiliste ning tsirkulatoorsete süsteemide aktivatsioonis. Kinesiotape Baseerub teistsugusel filosoofial (kui sporditeip), mille eesmärgiks on anda liigese vaba liikumisulatus. Tänu sellele võimaldatakse keha lihassüsteemil paraneda oma bio-mehaaniliselt.

• Tavaline sportlik teipimine on mõeldud pigem vigastatud lihase või liigese liigutusulatuse piiramiseks. Selleks on vaja mitme teibikihi rullimine ümber vigastatud piirkonna, avaldades nii piisavalt suurt survet, mis piirab kehavedelike loomulikku voolu. See on ka üldiselt põhjuseks, miks tavaline sporditeip üldiselt paigaldatakse kohe enne sportlikku etteastet ning eemaldatakse kohe peale kehalist aktiivsust.

Teipimise erinevaid võtteid ja õpetusi tasub lugeda Gunnar Männiku väga heast raamatust 

„Spordivigastused jalgpalli näitel“ - Raamat, mis peaks olema igas kodus.

Vaata toodet siit: SPORDITEIP